neljapäev, 29. november 2018

Mis on olemas? Objektiivne reaalsus, aine ja väli. (II osa)





Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770 – 1831)




Karl Marx (1818 – 1883)




Bertrand Russell 1872 – 1970, seekord jälle piibuga

Jõudeoleku kiituseks

Nagu suurem osa minu põlvkonnast, kasvatati mindki üles vanasõnaga: "Tegevuseta kätel laseb Saatan pahandust teha." Ülimalt voorusliku lapsena uskusin ma kõike, mis mulle räägiti, ja soetasin südametunnistuse, mis kuni praeguse hetkeni välja on hoidnud mind kõvasti rakkes. Aga kuigi südametunnistus on valitsenud mu tegude üle, on mu arvamused läbi teinud revolutsiooni. Ma arvan, et maailmas on tehtud ülearu palju tööd, et usk töö vooruslikkusesse on põhjustanud tohutut kahju ja et kaasaegsetes industriaalmaades tuleks jutlustada midagi sootuks erinevat sellest, mida alati on jutlustatud. Kõik teavad lugu Napoli rändurmehest, kes nägi kahtteist päikese käes peesitavat kerjust (see oli enne Mussolini aega) ja pakkus kõige laisemale neist liiri. Üksteist hüppasid püsti seda nõudlema, seega andis ta selle kaheteistkümnendale. Too rändur oli õigel teel. Kuid maades, mis on ilma jäänud Vahemere päikesest, ei ole logelemine nii lihtne asi: vaja on võimsat avalikku propagandat seda sisse õnnistama. Ma loodan, et pärast järgnevate lehekülgede lugemist algatavad Noorte Meeste Kristliku Ühingu juhid kampaania mõjutamaks tublisid noormehi mitte midagi tegema. Sellisel juhul poleks ma elanud asjata.


Ühes linnas on niisugune meeshabemeajaja, kes peab habet ajama nendel ja ainult nendel selle linna meestel, kes ise endal habet ei aja.

Selgub, et:

Kui habemeajaja ajaks endal habet, siis ta rikuks reeglit, sest siis ta ajaks iseendal habet ning siis ei tohiks habemeajaja tal, seega iseendal, habet ajada.
Kui habemeajaja jätaks endal habeme ajamata, siis ta rikuks reeglit, sest siis ta ei ajaks iseendal habet ning siis peaks habemeajaja tal, seega iseendal, habet ajama.
Habemeajaja saab kas ajada endal habet või mitte ajada endal habet. Kummalgi juhul rikub ta reeglit.

Et see pole võimalik, siis muidugi võib järeldada, et niisugust linna ei saa olla.

Bertrand Russell (1872 – 1970)

kolmapäev, 28. november 2018

Mis on tegelikult olemas? Päris tegelikult! (I osa)


"Die Welt als Wille und Vorstellung" Inimene on enda jaoks nii tahe kui kujutlus, ainult tema ja ainult nii.
Solipsism kui väike piiripealne kindlus, mida ei õnnestu vallutada, kuid mille garnison ei saa ka iialgi väljuda. Nii võimegi sellest lihtsalt mööda minna.

Stanisłav Lem



Michio Kaku, Sydney 2014 (17-18 min)

esmaspäev, 26. november 2018

Determinismi õud




„Me võime arvestada, et universumi olevik on mineviku tulemus ja tuleviku põhjus. Oletagem, et eksisteerib intellekt, mis teab kindlal ajahetkel kõiki jõude, mis looduses esinevad, ja iga osakese asukohta, millest loodus koosneb. Kui selline intellekt oleks piisavalt võimas, et kõiki neid andmeid hetkega analüüsida, siis suudaks ta üheainsa valemiga hõlmata nii universumi suurimate kehade kui ka väikseimate aatomite liikumise. Sellisele intellektile ei oleks miski teadmata ja tulevik, täpselt nagu minevikki, oleks avatud tema silme ees.“


Pierre Simon Laplace (1749 – 1827), "Filosoofiline essee tõenäosustest" 1814

[---] Newtoni füüsikas kehtivad liikumise kohta täisdeterministlikud seadused. XIX sajandi alguses avaldas prantsuse matemaatik ja füüsik Pierre Simon de Laplace arvamust, et kui keegi suudaks mingil hetkel registreerida kõik aatomid ja nende liikumised maailmas, ei varjaks tulevik ega minevik enam mingeid saladusi. Teisisõnu, ajalugu on tervenisti, viimse peensuseni ette määratud juba siis, kui Universum käiku läks. Impeeriumide tõus ja langus, iga ammuununenud armuloo kired – kõik see tuleneb vääramatult füüsikaseadustest. Maailm sammub oma vääramatule sihile otsekui hiiglaslik kellavärk. [---]

Kus jääb siis veel ruumi vabale tahtele, õndsusele ja needusele, armastusele ja vihkamisele, kui iga inimolendi tühiseimgi otsus oli ette määratud enam kui 10 miljardit aastat tagasi? Siin oli, mille üle eetikast mõtlejail maksis XIX sajandil pead murda. Muidugi tuli möönda, et Laplace'i eeldatud kõikteadvus pole tegelikult saavutatav. Kuid seda, et midagi niisugust oleks põhimõtteliselt võimalik, tajuti ürgõudusena. [---]


Robet H. March, Physics for Poets, eesti keeles Füüsika võlu



Laplace'i deemon kohtab Maxwelli deemonit


Ei tea kuidas see maailmale paistab, aga ise ma tunnen end kui poisike, kes mängib mererannal, aeg-ajalt rõõmustades tavatult siledaid kive või ilusaid merekarpe leides, kui siinsamas lainetab hiiglaslik tõdede ookean.


reede, 23. november 2018

Ajaülene samasus





Kutse filosoofiasse. Kutsub Tartu ülikool, mitu huvitavat teemat, sh artikkel:
Rokkbändide samasusest läbi aja.
"Üks asi on olla sama substants, teine asi on olla sama inimene ja kolmas asi olla sama isik."


Ülesandeid ja küsimusi:

0. Kuidas tekivad sotsiaalsed grupid? Mõtle mõnele grupile: klubi, kogudus, korporatsioon, bänd, partei vms. Kuidas see grupp tekkis? Kui kaua kestab selle grupi samasus. Kas ja kuidas saab see grupp kesta üle aja: (100 päeva, 100 kuud, 100 aastat)?

1. Mille poolest erineb rokkbändide samasuse küsimus üksikisiku samasuse küsimusest? Kas arvad, et vastus rokkbändide samasuse küsimusele üldistub kõikidele sotsiaalsetele gruppidele?

2. Milliste asjaolude tõttu arvavad autorid, et peaksime isikupõhise rokkbändide samasuse teooriast loobuma?

3. Muusikalise stiili täiendatud teooria järgi võiksime öelda, et bändi jagunemisel kaheks võrdseks mantlipärijaks see konkreetne bänd lakkab olemast. Kuid autorite hinnangul rikub selline vastus Nothing Else Matters printsiipi. Seega jääb õhku küsimus: kummast me loobuma peaksime?

4. Mõtle oma lemmikbändi peale (või mõne teise bändi, mille ajalugu tunned piisavalt hästi). Kas nende praegune olek on samane nende olekuga bändi alguses, kui aluseks on muusikalise stiili täiendatud teooria? Kas vastus muutub, kui kasutaksid hindamiseks mõnd teist artiklis käsitletud teooriat?

Theseuse laev